laupäev, 13. juuni 2015

Jumal, Mida Sina tahad? I OSA

Corey Russelli raamatust „Prayer. Why Our Words to God Matter“(Palve. Miks Meie Jumalale Räägitud Sõnad On Olulised) tõlgitud lõigud.

 


Kindlustunde Allikas

Kui ma tulin Isanda juurde, siis kristlaste kogukond, kelle sekka ma sattusin, oli parasjagu keset ärkamist, ja kohe päris algusest peale oli palvetamine minu DNA-s. Ma olin kohal igal palvekoosolekul, mida meie kogudus korraldas. Minu parimateks sõpradeks olid neli vanemat naisterahvast, kes õpetasid mulle, kuidas teha eestpalvet. Kuigi ma olin vastpöördunu, mõistsin ma seda, et see üleloomulik Jumala liikumine, mis oli mind toonud Jumala Kuningriiki, oli sünnitatud esile läbi palve. Ma olin ebaküps kahekümneaastane nooruk, sisse võetud Jumala Vaimu liikumisest ja radikaalselt palvele pühendunud.

Ja siis lõppes ärkamine ja ma arvasin, et ma suren. Ma ei suutnud uskuda, et peale sellist Auhiilguse kogemist on meie kogukond võimeline lihtsalt pöörduma tagasi „tavapärase argipäeva“ juurde. Mu süda oli seetõttu sügavalt murtud, ja nii ma otsustasin võtta enda peale juhatada sisse uus ärkamine. Peaaegu igal pühapäeval koguduses ma üritasin inimesi veenda, et nad tuleks välja oma rahulolust endaga, ärkaksid ülesse, palvetaksid ja teeksid rohkem. Aga kui saabus palvekoosolek esmaspäeva õhtul, siis peaaegu mitte keegi ei ilmunud välja. Ja mida kauem see kestis, seda vihasemaks ma muutusin. Koorem näha järgmist Vaimu väljavalamist rõhus mind ja ma muutusin rahulolematuks ja kibedaks, et läbimurret ei tulnud.

Tegelikuks Algatajaks on Jumal ning meie asi on Temalt vastu võtta ning vastata ja reageerida Temale.

Ma usun, et paljud eestpalvetajad saavad samastuda selle looga, mida jagasin. Tihtilugu just need inimesed, kes palvetavad, on Kristuse Ihus kõige rahulolematumad, kibedamad ja kurnatumad inimesed. Nad ikka ootavad veel ärkamist, mis pidi tulema kakskümmend aastat tagasi ning nende süda on täis pettumust. Miks see nii on? Kui mina palvetasin kahekümneaastasena, ja mõned aastad peale, ärkamise eest, siis tundus, nagu ma oleksin üritanud pidevalt saada Jumala tähelepanu ning väänata Tema käsi. Selline dünaamikakestis selle hetkeni, kui ma hakkasin ühendust saama Jumala südames olevate plaanidega, mida Ta mulle ilmutas läbi Pühakirja ning siis tuli kapitaalne muutus. Aeglaselt hakkasin ma mõistma seda, et meie palved peaksid olema reageering (vastus). Jumal on Algataja ning minu asi on võtta Temalt vastu ning vastata Temale.

1 Johannese 5: 14

Ja see on see julge avameelsus (inglise keeles: Kindlameelsus), mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid.

Mulle meeldib väga sõna kindlameelsus. Kui ma peaksin palve kokku võtma ühe sõnaga, siis kindlameelsus oleks see sõna. Johannes räägib meile sellest, et me võtame vastu oma elus kindlameelsuse siis, kui me oleme ühendatud Jumala igatsustega. See ei ole ülbe julgus, vaid pigem tasane ja vaikne teadmine sellest, et me kuulume kellegile ning et meie palveid ei tõugata ära, sest igatsus küsida ei saanud alguse meist. See sai alguse ilmutusest Tema tahte kohta. Teekond Usku-Täis- Palveteni algab küsimusega: „Jumal, mida Sina tahad?“

Paljud meist üritavad ammutada jõudu oma palvenimekirjadest ning nõudmistest, aga peale viit minutit palvet me tunneme igavust, meie tähelepanu läheb uitama ning me kogeme, et me pole Jumalaga ühenduses. Põhjus on selles, et eestpalve peaks tegelikult alguse saama vastu võtmisest. Nii paljud eestpalvetajad on just sel põhjusel läbi põlenud: nad pole peatunud selleks, et esmalt vastu võtta. Palve eluallikas pärineb ühendusest Jumala igatsustega, mis on väljendatud Jumala Sõnas ja läbi Püha Vaimu.

 
Me näeme seda printsiipi Jesaja 62.peatükis, kui me vaatleme hoolikalt vahimehe kutsumist. Peale seda, kui Jumal kuulutas oma tahet mitte puhata enne, kui Siionis on rajatud õigsus ja pääste, hakkavad vahimehed kuulutama omakorda, et nad ei puhka enne, kui Jeruusalemmast saab maa peal kiitus Jumalale. Nad vastavad Jumala südamele ja Tema igatsus on see, mis toidab nende palveid.  Nad lihtsalt ei soovi ega looda inimlikult, et Jeruusalemmas tuleb esile pääste, ja nad ei ürita Jumalat veenda selles, et Ta külastaks Oma rahvast. Nad teavad, mida Jumal tahab ning seetõttu nad seisavad kindlameelselt palvemüüril. Päeva lõpuks pole palve kõige tähtsamaks osaks olnud meie tahtmiste ja vajaduste teatavaks tegemine Jumalale. Kõige tähtsam on see, kas me oleme olnud ühenduses sellega, mida Jumal tahab. Kui me sellisel viisil palvetame, siis me oleme täis kindlameelsust, et Tema tõesti kuuleb meie häält ning liigub meie kasuks.

Kuidas kindlameelsus välja näeb? Kõige parem võrdpilt sellest oleks minu tütar Mya. Kui tema jõuab meie maja ette, siis ta sisenedes majja ei koputa uksele ega lase uksekella, ta marsib lihtsalt sisse. Lisaks sellele on tal julgust minna meie sahvrisse ning võtta sealt toitu, mida ta parasjagu tahab süüa. Kuigi see tüdruk pole maksnud selle toidu eest, aidanud meil maksta arveid ega tasuda meie kodulaenu, on tal alati kindlameelsust saada osa kõigest, mis on meie kodus. Tegelikult on nii, et kui Sa peaksid tema käest küsima, siis ta vastaks, et see on tema maja. Miks see nii on? Sest see kõik kuulub talle, sest see on minu oma. Tema on minu tütar ja tal on kaasasündinud õigus kõigele sellele, mis on minu oma. Kui me kasvame intiimsuses ja läheduses oma Taevase Isaga ja saame täidetud Tema tahte tundmisega, siis me hakkame palvetame kindlameelsusega sellest, et Tema ei keeldu, kui meie Tema käest midagi palume. Meie südamed leiavad siis hingamise, teades, kellele me kuulume ning et Jumal tahab anda meile Kuningriiki. (Vaata Luuka 12: 32)

Jumal, Mida Sa Tahad?

Kui ma hakkasin mõistma seda saladust, et minu kindlameelsus eestpalvetajana sõltub ühendusest Jumala südamega, siis minu palved muutusid. „Jumal, mida Sina tahad?“ muutus mu elu kõige tähtsamaks küsimuseks. Apostel Johannes kirjutas sellest, et me võime olla suure kindlustundega, kui me palume midagi vastavalt Jumala tahtele. Meie kindlameelsus ei baseeru meie omaenese agendale, vaid see põhineb ilmutustele Jumala igatsustest ja plaanidest. Ma hakkasin kogema palju suuremat usku ja rahu peale seda, kui ma mõistsin, et ärkamine pole minu idee. Joeli 2: 28 tõotas Jumal, et Tema valab Vaimu kogu liha peale. Mul ei olnud vaja Jumalat panna midagi tegema, ja mul ei olnud põhjust elada pettumuses ja solvumises. Minu palved hakkasid juurduma kindlameelsuses, et Jumal viib täide Oma Sõna ja teostab Oma südame igatsused.

„Jumal, mida Sina tahad?“ sai minu elu kõige tähtsamaks küsimuseks.

Pühakirjas on esitletud sellist reaalsust paljudel kordadel. Kõigepealt täidab Jumal inimesed ilmutusega sellest, mida Tema tahab teha, siis inimesed haaravad kinni sellest visioonist ning nad mõistavad, et ainus viis, kuidas näha neid plaane ja eesmärke täitumas, on teha koostööd Jumalaga eestpalves. Jumal kutsub igaüht meist erineval viisil ühenduses olema Tema südamega, aga Tema südames põleb üks kõige peamine igatsus, mis on suurem igast vajadusest läbimurde järele meie olukordades või siis ärkamiseks meie kodukoguduses. Iga palve, mida me palvetame, iga meie igatsus meie hinges, iga võit või katsumus meie elus juhib meid kõiki ühe asja juurde:

Efestlastele 1: 9-10

Kui Ta meile tegi teatavaks Oma tahtmise saladuse oma hea meele kohaselt, nõnda nagu Ta seda oli eneses kavatsenud, aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja mis on maa peal.

Kui Jumal peaks meile andma lõpliku vastuse küsimusele „Jumal, Mida Sina tahad?“, siis Tema vastus kõlaks umbes nii: „Ma tahan Sulle olla väga lähedal. Ma tahan olla üks Sinuga, ja Ma ei lõpeta enne, kui see on saavutatud.“ Igatsus, mis on põlenud Jumala südames juba enne maailma rajamist maa ja taeva jaoks, on see, et Jumal saaks olla inimesega täielikus ühenduses. Me näeme seda igatsust fraasis: „et kõik asjad võetaks kokku Kristuses“. Paulus kirjutas koloslastele, et Jumal „lepitas kõik asjad Enesega“ (Koloslastele 1: 20). Sellised väljendid nagu „võetaks kokku“ ja „lepitas“ annavad meile kindlustunde, et Jumal ei lase asjadel jääda nii, nagu need on. Ta on Enda sees ära otsustanud, Oma Headuse ja Heameele üliküllusest lähtuvalt, et Ta võtab kõik asjad, Ta toob kõik asjad taevas ja maa peal kokku Kristuses.

Jeesus andis sellest igavikulisest igatsusest teada üks õhtu enne ristilöömist. Kui tohutu surve hakkas rõhuma Tema hinge, siis kõige peamine igatsus purskus välja Tema südamest:

Johannese 17: 24

„Isa, ma tahan, et kus Mina olen, ka nemad oleksid Minu juures, kelled Sa Mulle oled andnud, et nad näeksid Minu Auhiilgust, mille Sa Mulle oled andnud, sest Sa oled Mind armastanud enne maailma rajamist.“

Kõik on lõplikult võetud kokku selles ühenduses. Jeesus läks ristile selle eesmärgiga: Ta tahtis, et me oleksime KOOS TEMAGA ja et me näeksime Tema Auhiilgust. Seesama igatsus põles Jumala südames, kui Ta tõi esile kogu loodu. Meil on võimalik teekonnal 1 Moosese raamatust kuni Ilmutuse raamatuni näha, kuidas see Jumala igatsus lahti rullub.


 
 Tõlkinud ja kujundanud Jana Naudi 13.06.2015

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar