Kindlustunde Allikas
Kui ma tulin Isanda juurde, siis kristlaste kogukond, kelle
sekka ma sattusin, oli parasjagu keset ärkamist, ja kohe päris algusest peale
oli palvetamine minu DNA-s. Ma olin kohal igal palvekoosolekul, mida meie
kogudus korraldas. Minu parimateks sõpradeks olid neli vanemat naisterahvast,
kes õpetasid mulle, kuidas teha eestpalvet. Kuigi ma olin vastpöördunu,
mõistsin ma seda, et see üleloomulik Jumala liikumine, mis oli mind toonud
Jumala Kuningriiki, oli sünnitatud esile läbi palve. Ma olin ebaküps
kahekümneaastane nooruk, sisse võetud Jumala Vaimu liikumisest ja radikaalselt
palvele pühendunud.
Ja siis lõppes ärkamine ja ma arvasin, et ma suren. Ma ei
suutnud uskuda, et peale sellist Auhiilguse kogemist on meie kogukond võimeline
lihtsalt pöörduma tagasi „tavapärase argipäeva“ juurde. Mu süda oli seetõttu
sügavalt murtud, ja nii ma otsustasin võtta enda peale juhatada sisse uus
ärkamine. Peaaegu igal pühapäeval koguduses ma üritasin inimesi veenda, et nad
tuleks välja oma rahulolust endaga, ärkaksid ülesse, palvetaksid ja teeksid
rohkem. Aga kui saabus palvekoosolek esmaspäeva õhtul, siis peaaegu mitte keegi
ei ilmunud välja. Ja mida kauem see kestis, seda vihasemaks ma muutusin. Koorem
näha järgmist Vaimu väljavalamist rõhus mind ja ma muutusin rahulolematuks ja
kibedaks, et läbimurret ei tulnud.
Tegelikuks Algatajaks on Jumal ning meie asi on Temalt vastu
võtta ning vastata ja reageerida Temale.
Ma usun, et paljud eestpalvetajad saavad samastuda selle looga,
mida jagasin. Tihtilugu just need inimesed, kes palvetavad, on Kristuse Ihus
kõige rahulolematumad, kibedamad ja kurnatumad inimesed. Nad ikka ootavad veel
ärkamist, mis pidi tulema kakskümmend aastat tagasi ning nende süda on täis
pettumust. Miks see nii on? Kui mina palvetasin kahekümneaastasena, ja mõned
aastad peale, ärkamise eest, siis tundus, nagu ma oleksin üritanud pidevalt
saada Jumala tähelepanu ning väänata Tema käsi. Selline dünaamikakestis selle
hetkeni, kui ma hakkasin ühendust saama Jumala südames olevate plaanidega, mida
Ta mulle ilmutas läbi Pühakirja ning siis tuli kapitaalne muutus. Aeglaselt hakkasin ma mõistma seda, et meie
palved peaksid olema reageering (vastus). Jumal on Algataja ning minu asi on
võtta Temalt vastu ning vastata Temale.
1 Johannese
5: 14
Ja see on see julge avameelsus (inglise keeles:
Kindlameelsus), mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist
mööda, Ta kuuleb meid.
Mulle meeldib väga sõna kindlameelsus.
Kui ma peaksin palve kokku võtma ühe sõnaga, siis kindlameelsus oleks see sõna. Johannes räägib meile sellest, et me
võtame vastu oma elus kindlameelsuse siis, kui me oleme ühendatud Jumala
igatsustega. See ei ole ülbe julgus, vaid pigem tasane ja vaikne teadmine
sellest, et me kuulume kellegile ning et meie palveid ei tõugata ära, sest igatsus
küsida ei saanud alguse meist. See sai alguse ilmutusest Tema tahte kohta. Teekond Usku-Täis- Palveteni algab
küsimusega: „Jumal, mida Sina tahad?“
Paljud meist üritavad ammutada jõudu oma palvenimekirjadest
ning nõudmistest, aga peale viit minutit palvet me tunneme igavust, meie
tähelepanu läheb uitama ning me kogeme, et me pole Jumalaga ühenduses. Põhjus
on selles, et eestpalve peaks tegelikult
alguse saama vastu võtmisest. Nii paljud eestpalvetajad on just sel
põhjusel läbi põlenud: nad pole peatunud selleks, et esmalt vastu võtta. Palve eluallikas pärineb ühendusest Jumala
igatsustega, mis on väljendatud Jumala Sõnas ja läbi Püha Vaimu.
Me näeme seda printsiipi Jesaja 62.peatükis, kui me vaatleme
hoolikalt vahimehe kutsumist. Peale seda, kui Jumal kuulutas oma tahet mitte
puhata enne, kui Siionis on rajatud õigsus ja pääste, hakkavad vahimehed
kuulutama omakorda, et nad ei puhka enne, kui Jeruusalemmast saab maa peal
kiitus Jumalale. Nad vastavad Jumala südamele ja Tema igatsus on see, mis
toidab nende palveid. Nad lihtsalt ei
soovi ega looda inimlikult, et Jeruusalemmas tuleb esile pääste, ja nad ei
ürita Jumalat veenda selles, et Ta külastaks Oma rahvast. Nad teavad, mida
Jumal tahab ning seetõttu nad seisavad kindlameelselt palvemüüril. Päeva lõpuks
pole palve kõige tähtsamaks osaks olnud meie tahtmiste ja vajaduste teatavaks
tegemine Jumalale. Kõige tähtsam on see, kas me oleme olnud ühenduses sellega,
mida Jumal tahab. Kui me sellisel viisil palvetame, siis me oleme täis
kindlameelsust, et Tema tõesti kuuleb meie häält ning liigub meie kasuks.
Kuidas kindlameelsus välja näeb? Kõige parem võrdpilt sellest
oleks minu tütar Mya. Kui tema jõuab meie maja ette, siis ta sisenedes majja ei
koputa uksele ega lase uksekella, ta marsib lihtsalt sisse. Lisaks sellele on
tal julgust minna meie sahvrisse ning võtta sealt toitu, mida ta parasjagu
tahab süüa. Kuigi see tüdruk pole maksnud selle toidu eest, aidanud meil maksta
arveid ega tasuda meie kodulaenu, on tal alati kindlameelsust saada osa
kõigest, mis on meie kodus. Tegelikult on nii, et kui Sa peaksid tema käest
küsima, siis ta vastaks, et see on tema maja. Miks see nii on? Sest see kõik
kuulub talle, sest see on minu oma. Tema on minu tütar ja tal on kaasasündinud
õigus kõigele sellele, mis on minu oma. Kui me kasvame intiimsuses ja läheduses
oma Taevase Isaga ja saame täidetud Tema tahte tundmisega, siis me hakkame
palvetame kindlameelsusega sellest, et Tema ei keeldu, kui meie Tema käest
midagi palume. Meie südamed leiavad siis hingamise, teades, kellele me kuulume
ning et Jumal tahab anda meile Kuningriiki. (Vaata Luuka 12: 32)
Jumal, Mida Sa
Tahad?
Kui ma hakkasin mõistma seda saladust, et minu kindlameelsus
eestpalvetajana sõltub ühendusest Jumala südamega, siis minu palved muutusid. „Jumal,
mida Sina tahad?“ muutus mu elu kõige tähtsamaks küsimuseks. Apostel Johannes
kirjutas sellest, et me võime olla suure kindlustundega, kui me palume midagi vastavalt Jumala tahtele. Meie
kindlameelsus ei baseeru meie omaenese agendale, vaid see põhineb ilmutustele
Jumala igatsustest ja plaanidest. Ma hakkasin kogema palju suuremat usku ja
rahu peale seda, kui ma mõistsin, et ärkamine pole minu idee. Joeli 2: 28
tõotas Jumal, et Tema valab Vaimu kogu liha peale. Mul ei olnud vaja Jumalat
panna midagi tegema, ja mul ei olnud põhjust elada pettumuses ja solvumises.
Minu palved hakkasid juurduma kindlameelsuses, et Jumal viib täide Oma Sõna ja
teostab Oma südame igatsused.
„Jumal, mida Sina
tahad?“ sai minu elu kõige tähtsamaks küsimuseks.
Pühakirjas on esitletud sellist reaalsust paljudel kordadel.
Kõigepealt täidab Jumal inimesed ilmutusega sellest, mida Tema tahab teha, siis
inimesed haaravad kinni sellest visioonist ning nad mõistavad, et ainus viis,
kuidas näha neid plaane ja eesmärke täitumas, on teha koostööd Jumalaga
eestpalves. Jumal kutsub igaüht meist erineval viisil ühenduses olema Tema
südamega, aga Tema südames põleb üks kõige peamine igatsus, mis on suurem igast
vajadusest läbimurde järele meie olukordades või siis ärkamiseks meie
kodukoguduses. Iga palve, mida me palvetame, iga meie igatsus meie hinges, iga
võit või katsumus meie elus juhib meid kõiki ühe asja juurde:
Efestlastele
1: 9-10
Kui Ta meile tegi teatavaks Oma tahtmise
saladuse oma hea meele kohaselt, nõnda nagu Ta seda oli eneses kavatsenud,
aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses kokku võetaks kõik, mis on taevas ja
mis on maa peal.
Kui Jumal peaks meile andma lõpliku vastuse küsimusele „Jumal,
Mida Sina tahad?“, siis Tema vastus kõlaks umbes nii: „Ma tahan Sulle olla väga
lähedal. Ma tahan olla üks Sinuga, ja Ma ei lõpeta enne, kui see on saavutatud.“
Igatsus, mis on põlenud Jumala südames juba enne maailma rajamist maa ja taeva
jaoks, on see, et Jumal saaks olla inimesega täielikus ühenduses. Me näeme seda
igatsust fraasis: „et kõik asjad võetaks kokku Kristuses“. Paulus kirjutas
koloslastele, et Jumal „lepitas kõik asjad Enesega“ (Koloslastele 1: 20).
Sellised väljendid nagu „võetaks kokku“ ja „lepitas“ annavad meile
kindlustunde, et Jumal ei lase asjadel jääda nii, nagu need on. Ta on Enda sees
ära otsustanud, Oma Headuse ja Heameele üliküllusest lähtuvalt, et Ta võtab
kõik asjad, Ta toob kõik asjad taevas ja maa peal kokku Kristuses.
Jeesus andis sellest igavikulisest igatsusest teada üks õhtu
enne ristilöömist. Kui tohutu surve hakkas rõhuma Tema hinge, siis kõige
peamine igatsus purskus välja Tema südamest:
Johannese
17: 24
„Isa, ma tahan, et kus Mina olen, ka nemad
oleksid Minu juures, kelled Sa Mulle oled andnud, et nad näeksid Minu
Auhiilgust, mille Sa Mulle oled andnud, sest Sa oled Mind armastanud enne
maailma rajamist.“
Kõik on lõplikult võetud kokku selles ühenduses. Jeesus läks
ristile selle eesmärgiga: Ta tahtis, et me oleksime KOOS TEMAGA ja et me
näeksime Tema Auhiilgust. Seesama igatsus põles Jumala südames, kui Ta tõi
esile kogu loodu. Meil on võimalik teekonnal 1 Moosese raamatust kuni Ilmutuse
raamatuni näha, kuidas see Jumala igatsus lahti rullub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar