kolmapäev, 6. mai 2015

Adela Just “Julgustuse vägi”





1Tessalooniklastele 5: 11

“Sellepärast julgustage ja ehitage üksteist üles…”

Julgustajaks olemine ei ole olnud minu jaoks alati loomulik asi teha. Tegelikkuses olin ma rohkem kriitiline ja “karmi armastuse” lähenemisviisi toetaja, kui oli vaja tegeleda inimestega. Ma uhkustasin sellega, et ma “räägin asjadest, nagu need on” ja ei tegele suhkruste poputamistega. Aga siis hakkas Isand minu südamega tegelema, tuletades mulle meelde, et tegelikkuses on Jumala headus see, mis juhib meid meeleparandusse, ning siis hakkas minu sees tohutu muutumise protsess.

Sellest ajast alates olen ma hakanud väga kõrgelt hindama julgustaja andi, sest ma olen näinud nii enda kui teiste eludes, mida see suudab korda saata.  Julgustuse andmine on nii palju enamat, kui lihtsalt öelda mõned kenad sõnad; see on and, mis sõna otseses mõttes muudab täielikult inimesi ja olukordi.

Olles väga innukas lugeja ja kirjanik, armastan ma sõnu kõigi nende erinevate nüansside ja tähendustega. Sõna “julgustama” tähendus vaatab meile otse näkku, aga ma usun, et me võime natuke sel teemal mõtiskleda. Sõna “julgustama” tähendab otseselt “luua kellegi sees julgust” või siis “panna kellegi sisse julgust/vaprust”.

Mõtle korraks sellele, kui erilise ja suure tähendusega see tegelikult on! Kui Sa julgustad kedagi, siis Sa kannad neisse üle võime seista silmitsi kõigi nende väljakutsetega, riskidega, valuga jne., ilma, et nad oleks hirmu poolt halvatud. Sa immutad nende südame julgusest ja vaprusest läbi, et nad saaks edasi liikuda. Milline suurepärane privileeg ja vastutus see on.

Julgustajaks Saamine.

Paulus räägib meile sellest, et prohveteeringu mõned eesmärgid on inimeste tugevdamine, julgustamine ja trööstimine (Vt. 1 Kor. 14: 3). Paljudel kordadel kannab julgustus endas prohvetlikku elementi, kui vastuvõtjale on esitatud väljakutse astuda täiusesse kõiges selles, mis Jumal on nende jaoks valmis pannud või et nad ei kaotaks julgust oma vaimsel teekonnal.

Pühakirja ük kõige kuulsamaid julgustajaid on ehk Barnabas, kelle nimi tegelikult tähendabki “julgustuse poeg”. Huvitaval kombel tähendab tema nimi ka “prohveti poeg”. Me ei näe Apostlite tegudes kirja panduna, et Barnabas oleks välja rääkinud prohvetlikke sõnu, aga me näeme seda, kuidas ta usus välja astus ning tegi prohvetlikke tegusid- mis kõik voolab välja igatsusest, et inimesed saaksid julgustatud ning usus üles ehitatud.

Kui me otsime seda, et kasvada julgustamise võimes, on mõned asjad, mida me saame õppida nendest väikestest detailidest, mis meile on antud Barnabase elu ja teenistuse kohta.

1.      Julgustajad annavad rohkem kui vaid sõnu, nad teevad väga praktilisi samme selleks, et ehitada inimesi üles.

Apostlite tegude raamatu 4.peatükis räägitakse meile sellest, et varajane kogudus liikus sellises tohutus armus, et mitte keegi nendes hulgas ei olnud puuduses. Barnabast on eriliselt ära nimetatud kui meest, kes müüs maha oma põllu ja tõi raha apostlite kätte, et aidata täita teiste usklike vajadusi. Barnabas liikus sõnadest edasi tegudele, et julgustada ja aidata.

 

Inimesed, kes tegutsevad julgustajatena juba loomulikult , peavad ses osas olema tegelikult ettevaatlikud. Kuna nad nii väga igatsevad inimesi aidata ja üles tõsta, siis nad üritavad täita kõigi vajadusi julgustajana. Aga meil kõigil on vaja õppida käituma tarkuse ja tugevusega nendes olukordades. Kui inimesed lähevad läbi rasketest olukordadest, siis on meil vaja olla tundlikud Püha Vaimu juhtimisele ja küsida Temalt, mis on need praktilised asjad, mis Tema tahab, et me teeks.

 

Ja ma ei ütle, et sõnad üksi poleks väelised; paljudel kordadel on Jumal juhtinud inimesi ütlema mulle täpselt neid sõnu, mida mu südamel oli vaja kuulda, sõnu, mis tuletasid mulle meelde, et ma ei ole üksi ning see andis mulle vajaliku julguse edasiminekuks. Jumal annab meile “virgutada väsinut sõnaga” (Jesaja 50: 4). Aga vahel annab Ta meile ka tegusid teha, nii nagu Barnabas tegi.

2.      Julgustajad otsivad koormamise asemel võimalusi inimesi tugevdada ja varustada nende teekonnal Jumalaga.

 

Apostlite tegude 15.peatükis kirjeldatakse olukorda, kus ebaterve õpetus oli hakanud ringi liikuma uute Paganatest usklike hulgas, justkui poleks nad päriselt päästetud, kui nad ei järgi juudi traditsiooni ja ei lase end ümber lõigata. Barnabas ja Paulus võtsid selle asja käsile ning läksid apostlite ja koguduse vanemate juurde Jeruusalemmas, et see asi õigesse perspetiivi panna. Nad rääkisid kõigist neist Jumala imedest, mis Paganate keskel oli sündinud, ning veendunult seisid selle eest, et pääste tuleb üksnes armu läbi.

 

Ja siis nad saadeti välja veel koos kahe mehega, et koguda kokku Paganatest usklikud ning eemaldada see koorem, mis nende peale oli pandud. Ja siis jäid Barnabas ja Paulus Antiohhiasse veel mõneks ajaks, et kogudust juhendada ja julgustada.

 

Jumal annab julgustajatele võime näha seda, kui inimestele hakatakse panema koormaid, mida nad ei pea kandma. Julgustajatel on võime rääkida tõde viisil, mis toob elu ja tugevust kasvamise protsessi Jumalas.

 

Minu jaoks on väga huvitav ja võimas seda näha, kuidas Barnabas ja Paulus võitlesid tegelikult nende uute usklike eest; nendest said uute usklike kaitsjad ning nad rääkisid nende kasuks igal viisil. Me vahel võime mõelda julgustajatest kui soojadest, pehmetest ja õrnadest tegelastest, aga tegelikult sisaldab see and endas raevukuse elementi- valmidust võidelda teiste inimeste vabaduse eest.

 

3.      Julgustajad tunnevad ära teiste inimeste potentsiaali ja saatuse, isegi siis, kui mitte keegi teine ei suuda seda näha.

 

Hoolimata sellest, et Barnabasel ja Paulusel oli koos olnud väga viljakas teenistus, sattusid nad ühel hetkel väga teravasse vastuollu, sel viisil, et nende teed läksid lahku. Neil oli kavas minna tagasi nendesse linnadesse, kus nad varem olid jutlustanud, et näha, kuidas usklikel seal läheb ning julgustada neid edasi kasvama. Barnabas tahtis endaga kaasa võtta ühe noore mehe, keda Paulus ei tahtnud kaasata, sest eelmisel korral oli see noormees asjad pooleli jätnud ( Vt. Ap. 15: 36-41)

 

Lühidalt öeldes tahtis Barnabas sellele noormehele anda teist võimalust. Ta nägi midagi selles noores mehes ning oli seetõttu valmis võtma riski, et ta võtta endaga uuesti kaasa. Ilmselgelt oli Barnabasel õigus, sest hiljem on näha, kuidas Paulus palub tuua enda juurde see noormees, öeldes, et temast on palju abi.

(Vt. 2 Tim. 4: 11)

 

Julgustajatel on tõesti see prohvetlik võime näha, mida Jumal näeb inimestes ja olukordades. Selleks on vaja julgust, et rääkida välja ning võtta see risk, ning see võib tähendada ka mõningal juhtudel haiget saamist meie potentsiaalis. See on sama risk, mida Jumal võtab meiega igal päeval, uskudes Oma eesmärke meie suhtes, isegi, kui me alati ei ela kõigi nende ootuste kõrgustel.

 

Igatsedes Suuremaid Ande

1 Korintlastele kirjas, kus Paulus arutleb vaimuandide teemal, manitseb ta usklikke “agaralt igatsema suuremaid ande” (1 Kor. 12: 31). Isegi kui tänasel päeval toimub arutlus sel teemal, kas Paulus võis siin viidata prohveteerimisele või õpetamisele või millegile muule, on oluline näha suuremat pilti. Samal ajal, kui me kõik funktsioneerime erinevates andides, võime me Jumalalt paluda abi selleks, et kasvada ja areneda teistes andides, mis võib-olla ei ole meie jaoks kõige loomulikumad.

Ja kuigi see on nüüd väga otseselt isikliku usu küsimus, ei oska mina tegelikult mõelda suurema anni peale  kui julgustaja anni igatsemisele. Asjad nagu prohveteerimine, õpetamine ja  imetegude and- need kõik  võivad väga kergelt saada omaenese ego teenimiseks, mis hakkab Kristuse Ihu sel juhul hoopis lammutama. Julgustaja and tuleb sügavalt südamest, sest see otsib pidevalt võimalusi teisi inimesi üles ehitada ning kanda neile üle tugevust nende usus.

Nii et kas Sa oled oma loomult juba julgustaja või Sa oled keegi minu sarnane, kes vajab sellel alal pidevalt abi, ometi esitan ma kõigile meile väljakutse otsida Jumalalt selle anni suuremat mõõtu. Saagu meist Kristlased, kes on tuntud selle poolest, et me igal viisil otsime võimalusi, et teisi kinnitada, et immutada üksteise südameid läbi julgusega, ning nähes seda, mida Jumal näeb, me usume kogu südamest võidulugusid, mida Jumal kirjutab kõigi meie eludes.
 
tõlkinud ja kujundanud Jana Naudi 06.05.2015

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar