Corey Russelli
raamatust „Prayer. Why Our Words to God Matter“(Palve. Miks Meie Jumalale
Räägitud Sõnad On Olulised) tõlgitud lõigud.
Eedeni Aed.
Kõige alguses lõi Jumal taevad ja
maa. (1 Mo. 1: 1) 1. Moosese raamatus me näeme, et taeva ja maa vahel ei ole
absoluutselt mitte mingit takistust. Loomuliku ja vaimse sfääri vahel ei ole
eraldatust. Meil on seda raske ette
kujutada, sest meie oleme kogenud vaid eraldatust nende kahe sfääri vahel. Aga
hoolimata sellest, kui me päriselt tahame mõista Jumala tahte saladusi, siis
meil tuleb vaadata sellele eesmärgile, mis oli Jumala südames siis, kui Ta
algselt kujundas maailma ja inimkonna.
Kuuendal loomise päeval, peale
seda, kui Jumal oli loonud valguse pimedusele vastukaaluks ja kui Jumal oli
täitnud kõik mered ja maa elusolenditega, tegi Jumal midagi enneolematut. Jumal
oli enne loonud iga linnu ja looma ning andnud neile võime saada oma liigi
järgi järglasi. See oli viie loomispäeva muster. Kuuendal päeval Jumal aga ei
loonud enam originaali. Kui Jumal vormis
Aadama maapinnast ning hingas temasse Oma elu, siis Ta oli kujundanud midagi
Omaenese vaste järgi. Jumal oli originaal ning inimkond oli loodud Tema
sarnasuse ja kuju järgi. Me oleme loodud Jumalaga suhtlemiseks, vaim Vaimuga,
ning Tema on loonud olema meid Tema esindajad siin maa peal.
Peale Aadama loomist tegi Jumal
väikse aia (1 Mo. 2: 8). Kui meie kuuleme sõna aed, siis me kujutame endale väikest maalapikest kellegi
tagahoovis, kus on tomatipeenar ja mõnes kohas kasvavad lilled. Aga vanasti mõisteti aia all midagi hoopis
muud. Vanal ajal tähendas aed ühte tohutult suurt suletud parki, mis oli siis
lossi või templi juures. Teiste sõnadega tähendas aed midagi võimast, mis oli
seotud Kuninglikkuse ja jumalikkusega.
1Mo. 3: 8 kirjeldab seda, kuidas „Jumal kõndis rohuaias. Aed oli Jumala
kohalolu paik, Jumala esimene tempel maa peal ja see oli koht, kus Jumal kohtus
inimesega näost näkku.
Kas me siis oleme seda
võimelised sõnadesse panema või ei ole,
on tegelikult sügaval meie sees koht, mis meenutab Eedenit. Igaüks meist on
sündinud viisil, et igavik on kirjutatud meie südamesse ning me igatseme
tegelikult selle järgi inimestena, et Eedeni aia lähedus ja autoriteet saaks
taastatud.
Meid on loodud olema Jumalaga
väga lähedastes suhetes, et väljendada seda, kes Tema on ning mida Tema igatseb
näha läbi meie autoriteedi rolli jumaliku korra keskel. Kas Sa oled korraks peatunud ja mõelnud
sellele, et mitte üks teine loodu ei taevas ega maa peal ei ole saanud
võimalust küsida Jumalalt asju? Aadam ja Eeva elasid ilma igasuguse häbita ning
täielikus harmoonilises Jumalaga suhtlemises- neil oli täielik ligipääs ning
nad elasid täielikus rahulolus ning teadmises, et Jumal tunneb neid ja nemad
tunnevad Jumalat. Ja samal ajal oli neil täielik võim kogu loodu üle. Loodus
allus täielikult Aadama ja Eeva valitsusele ja autoriteedile, kui nad
valitsesid läbi Jumalaga suhtlemise.
Läbi langemise sai selliselt
kujundatud kord rikutud ning taeva ja maa vahele tuli lõhe. Koheselt, kui
keelatud vili puudutas Aadama ja Eeva huuli, lahutati nad Jumalast läbi
sõnakuulmatuse kuristiku. Sellel päeval nende vaimud surid ning nad kaotasid
võime vabalt suhelda Püha Jumalaga. Loodus kannatas samuti selle vägivaldse
lahutatuse tagajärjel: taevas ja maa said lahutatud, sest Jumal ei saa elada
patu ja pimeduse sees. Paulus kirjutab roomlastele sellest, et kogu loodu
jumalik kord sai lõhutud Aadama ja Eeva üleastumise tõttu (Ro. 8: 18-22).
Inimkonna terve suhe Jumalaga oli aluseks korrale ja õnnistustele loodu jaoks.
Aga kui see suhe sai kahjustatud, siis kogu loodu koges samuti patu ja surma
tagajärgi.
Ilmutuse raamatus me näeme seda,
kuidas kogu Jumala plaani kulminatsiooniks on see, et kõik saab taastatud, mis
patulangemise läbi oli kaotatud. Taevas ja maa saavad taaskord ühinema ning
mees ja naine saavad taas olema Jumalaga täiusliku suhtes, ilma igasuguse häbi
ja takistuseta, täiuslikus läheduses ja arusaamises. Ülejäänud Piibel, kõik,
mis jääb 1 Moosese raamatu ja Ilmutuse raamatu vahele, on lugu Jumala igatsusest
ja plaanist tuua tagasi ühtsus ja täielik taastus.
Eestpalvetaja Otsing.
Oma olemuselt on eestpalve vastuseks sellele lõhele, ms eraldab Jumalat
inimesest, Taevast maast. Ja see lõhe ei ole mitte väike, see on igavikuline
kuristik püha ja ebapüha vahel. Sellest hetkest alates, mil inimkond sai
lahutatud Jumalast, kaotasid inimesed ka võime elada vastavalt sellele
disainile, nagu Jumalal oli mõttes ning nad kaotasid ka võime elada õigsuses.
Mehed ja naised kukkusid sügavale rikutusse ja miski ei suutnud seda rikutust
ka takistada edasi kandumast järeltulijatel peale. Alates teisest põlvkonnast
sisenes inimkonna ajalukku tapmine ning 1Mooses 6 peatükist Piiblis saame
lugeda juba seda, et inimeste kõik mõtted ja kavatsused olid üksnes
kurjad. ( 1Mo. 6: 5).
Sellest hetkest, kui inimkond sai
lahutatud Jumalast, tõusis karjuv vajadus eestpalve järgi. Vana Testamendi üks
tähtsamaid küsimusi on see: Kes küll suudaks tuua taastuse kõigele sellele, mis
sai rikutud patu ja üleastumise läbi? Kes ehitaks silla inimkonna ja Jumala
vahele? Kus on eestpalvetajad? Aga Jumal prohveteeris koheselt peale Aadama ja
Eeva langust ühest Mehest, kes toob taastuse. (Vaata 1Mo. 3: 15)
Tulemas oli Seeme, kes purustab
mao pea, Aadama ja Eeva järeltulija, kelle saatus on istuda Jeruusalemma
troonil. 1Mo. 4 peatükis hakkab Autor
looma selle tõotatud Seemne sugupuud. Aadama ja Eeva teine poeg Aabel leiab
Jumala silmis armu ja soosingut, aga vaenlane õhutab tema venna Kaini teda
tapma. Samal ajal, kui inimesed ootasid tõotatud Seemet, üritas vaenlane teha
kõik selleks, et ära rikkuda sugupuus kõiki võimalusi, et Jumala plaan ei saak
teostuda. 1Mo. 4: 26 me näeme peale Aabeli surma esimest palvekoosolekut
Piiblis, kus „inimesed hakkasid hüüdma Isanda poole!“ Mida nad palusid? „Too
esile Seeme! Meil on vaja eestpalvetajat!“
Läbi Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi
sünnitas Jumal esile rahva, kellest tuleb esile Eestpalvetaja. Kui Jaakob
kohtub Jumalaga Beethelis, siis ta näeb nägemuse redelist, mis ühendab Taevast
ja maad, mis sümboliseerib Jeesust, Inimest, kes seisab selles lõhes Taeva ja
maa vahel ning kes toob need kaks kokku üheks. (1Mo. 28: 11-17)
See Seeme mitte ainult ei pärine
Jaakobist, vaid tema järeltulijatest- Iisraelist- saab rahvas, kes toob valguse
sellesse maailma. Kui Jumal vabastab Iisraeli rahva Egiptusest, siis toob Jumal
nad kõrbesse, et nad seal enesele pühitseda. Siinai mäe kohal hingas Auhiilguse
ja Tule Pilv ning maa värises, kui see jumalik kihlusetseremoonia läbi viidi.
Kas Sa suudad endale ette kujutada, mida inimesed võisid tunda, kui nad nägid
Moosest sammumas otse Üleloomuliku Tormi keskele? Mooses viibis selles 40 päeva
ja ööd. Mooses nägi seal Taevast trooniruumi, seisis klaasmere kohal ning sõi
ja jõi koos Jumalaga (Vaata He. 8: 5; 2 Mo. 24: 9-10) Lõpuks sai Mooses sõnumi
inimeste jaoks. Kui ta väljus sellest Tulest ja laskus alla sellelt mäel, siis
esimesed juhtnöörid, mis Jumal oma rahvale andis oli:
„Ja
nad tehku mulle pühamu, siis Ma asun nende keskele elama.“ (2Mo. 25: 8)
Jumal näitas Moosesele Taevase
ülistuse reaalsust, sest Ta tahtis, et inimesed looksid sellele vastukajaks maa
peale vastava reaalsuse. Seadusetelk loodi kohtumispaigaks- paigaks, kus püha
saab kohtuda inimkonnaga. Jumal igatses selle järgi, mis läks kaduma Eedenis,
Ta tahab taas avada neid pühasid paiku, kus kummardatakse ja austatakse Jumalat
ning kus Jumal saab meiega suhelda.
Seadusetelk oli ka meeldetuletus
sellest, et Jumala ja inimkonna vahel on lõhe. Selleks, et Iisraeli Püha Jumal
saaks olla Oma rahva keskel, ilma et ta peaks neid tapma, oli vajalik väga
täpne ülistuse kord, mis nõudis ohvrit. Terve suguharu eraldati selleks, et
Jumalat teenida ning läbi viia vajalikke vahendamisi. Viirukilõhna ja verd
ohverdati pidevalt, Preestrid hoidsid tuld pidevalt põlevana- kõik sellepärast,
et Jumal tahtis olla koos inimestega. Selline teenimistöö on Iisraeli rahva eksisteerimise
põhiolemuseks. See lubas Jumalal tulla lähedale ning inimsüdamete igatsus
kasvas tõelise seadusetelgi järgi.
Umbes nelisada aastat peale
Siinai mäe kohtumist tuli esile mees Jumala südame järgi, kes sai veelgi
suurema ilmutuse Jumala südamest, mis igatses inimkonna järgi. (Laul 132: 1-5).
Miks kutsutakse Taavetit Jumala südame järgi meheks? ( Ap. 13. 22)Taavet sai
pihta Jumala südameigatsuse tõelisele reaalsusele- igatsusele olla inimeste
keskel ning Taavet tegi sellest oma elu esmavilja. Taavet kandis endas
Eestpalvetaja südant- valus igatsus, et taevas ja maa võiksid ühineda. Ta
keeldus lihtsalt elamast oma koduses mugavuses ning ajada argipäevaselt oma
asju, samal ajal, kui Jumalal ei olnud kohta siin maa peal, kus elada. Taavet
sai selle ilmutuse, et Jumal tahab elada jeruusalemmas ning sellest sai Taaveti
ja Jumala tulise koostöö alus.
Ilmutus Jumala südameigatsusest
oli see, mis kandis Taavetit läbi tema elu. Kui Taavet jõudis Jeruusalemma,
siis esimene asi, mis ta käskis teha, oli tuua seaduselaegas sinna. Ta ehitas
seaduselaeka tarvis telgi ning pani koheselt sajad prohvetlikud lauljad ja
tuhanded prohvetlikud muusikud sinna teenima Isanda ette.
Aga sellest kõigest ei piisanud
Taavetile. 2 Saamueli 7.peatükist on võimalik näha seda, et taavet tahab
ehitada Jumalale koda. Taavet tundis
Jumala sügavat südameigatsust, et Ta saaks päriselt elada inimeste seas. Jumal
vastab oma sõbra tegevusele nii, et Ta jagab lõpliku taastuse plaanist, et
Tõotatud Seeme saab olema Taaveti järeltulija. Jumal ei räägi Taavetile vaid
Saalomonist, vaid Ta ilmutab ka oma plaani tuua esile Oma võimas lunastuse töö,
mis toob ühtsuse maa ja taeva vahele. Kuigi Taavet ei saanud seda koda ehitada,
tegi ometi ta kõik vajalikud ettevalmistustööd.
Moosese loodud seadusetelgis võis
ainult preester minna Pühamast Pühamasse paika.
Aga Taavet võttis eesriide nii eest, et kõik preestrid said teenida
seaduselaeka juures Jumalat. Selline ülistuse ja palve taastamine tõi Iisraeli
rahvale pika rahu ja õitsengu ajastu. Läbi Juuda rahva ajaloo olid seal
kuningad, kes järgisid Taaveti eeskuju ning taastasid vastava ülistuse ja palve
mudeli. Nad mõistsid seda jumalikku printsiipi, et läbi palve ja ülistuse
vabastatakse Jumala rahu, valitsemine ning Auhiilgus, mis omakorda toob rahvale
Jumala soosingu ja jõukuse. Aga niipea, kui kuningad ei pidanud palvet ja
ülistust enam peamiseks prioriteediks, hakkas rahvas koheselt langema
abielurikkumisse ja pattu Jumala ees. Jumal hakkas üles tõstma prohveteid, et
äratada rahvast nende kriitilisest seisundist ning prohvetid kutsusid rahvast
meeleparanduse ja palve juurde naasma.
Mingil hetkel rahvas kukkus läbi ning Jeruusalemm hävitati.
70.aastat hiljem lasi Pärsia
kuningas Iisraeli rahva tagasi omale maale ning andis neile kaasa isegi
varanduse, et nad saaksid oma templi taastada. Jeruusalemm oli vaja taastada
kui ülistuse ja palve paik. Tõusid kaks julget prohvetit Haggai ja Sakarja
(vaata Haggai 1: 7-9; Sakarja 4: 6-7)
Iisraeli rahval tuli alistuda
Jumala plaanile ning taastada Temale ja Tema preestritele kogunemiskoht. Rahvas
vastas ning taastas templi. Aga Vana Testamendi lõpuks on Iisraeli rahvas
kaotanud ilmutuse Jumala võimsusest. Preestrid olid korrumpeerunud, ohvri ja
ülistusteenistus oli kokku kukkumas, ohverdati vigaseid, pimedaid loomi. Ja siis
hakkas prohvet Malakia kuulutama, et Jumal läheb maailma rahvaste juurde ning
taastab palve ja ülistuse. Peale Malakia teenistus oli Iisraeli rahva jaoks
400. Aastat vaikuse aega. Tundus, nagu Tõotus Seemnest oleks kapitaalselt ära
unustatud ning et Jumal oleks justkui
hüljanud Oma rahva. Aga siis äkitselt hakkas sündima midagi võimatut-
Kolmainsuse Teine isik, Ainus, kelle läbi maailmad on loodud, sündis siia ilma
lihas ning ilmutas ennast meile.
Jeesus, täielikult Jumal ja
täielikult inimene, on täiuslik Taeva ja maa ühinemispunkt. Tema on tempel.
Temas need kaks maailma ühinevad. Tema on Ainus, kes on võimeline täitma selle
lõhe maa ja taeva vahel ning tooma need kaks kokku. See Tõeline Eestpalvetaja
tuli ja elas meie keskel patuta elu ning õigel ajahetkel võttis enda peale kogu
Jumala viha maailma pattude ja üleastumiste eest. Kui Jeesus tõusis kolmandal
päeval surnuist üles ja istus Taevase Isa paremale käele, siis Ta ilmutas
ennast kui Tõotatud Seeme, kes purustas saatana pea ning kes tõi Endas kokku
kõik asjad.
Taevas ja maa on kokku tulnud
Jeesuses Kristuses ning jätkuvalt veel tuleb kokku Kristuses ( Vaata Ef. 1: 10)
Jeesus Kristus oli Jumal, kes pöördus
inimkonna poole ja Ta oli inimene, kes pöördus Jumala poole. Läbi Jeesuse Kristuse me teame, et meil on
piiramatu ligipääs ja lähedus Jumalaga. Me oleme nüüd lunastatud, meile on
andeks antud, meid on vastu võetud ning meile on antud pärandus. Ja samal ajal
Püha Vaim meie sees hüüab Jumala poole, et Ta lõpetaks kõik selle, mis Ta on
alustanud (Ro. 8: 15-26). Püha Vaim oigab meie sees, et täielik taastumine
võiks toimuda enne seda, kui Jeesus naaseb ja Uus Jeruusalemm tuleb taevast
alla (Vaata Ilm. 21: 2)
Kõikide Asjade Ühtsus Kristuses.
Me alustasime seda peatükki
küsimusega: „ Jumal, Mida Sina Tahad?“ Selle küsimuse vastus väljendab kõige
ehedamalt eestpalve olemust. Näha Taevast ja maad ühinemas, Jumal saaks elada
oma inimkonna juures- Tema sügavaim igatsus- sellest saab ka meie suurim hüüe.
Kas Sina tead, mida Sina tegelikult tahad? Tegelikult rohkem kui läbimurret või
ärkamist oma linnas igatsed Sa tegelikult kõige enam ühendust Jumalaga. Jumal
lõi mind selleks, et ma oleksin koos Temaga, et ma näeks, kuidas Tema Auhiilgus
täidab maa nagu vesi täidab merepõhja.
Kui see ilmutus hakkas minu sees
kasvama, siis ma hakkasin nägema ärkamist palju õigemas valguses. Ma mõistsin,
et kui maa oleks kogu aeg täis ülistajaid ning silmad avaneksid ja hinged
saaksid pidevalt päästetud, siis mina oleksin ikkagi jätkuvalt näljane. On
olemas ainult üks asi, mis mind rahuldab- ja seesama asi rahuldab ka Jumalat.
(Habakuk 2: 14). Kui me hakkame ärkamisele vaatame sellest lähtekohast
lähtuvalt, siis me mõistame, et ärkamine on vaid vahend, mitte lõplik eesmärk.
Ärkamise ajal muutub kate maa ja taeva sfääri vahel väga õhukeseks ning see on
eeltähendus sellest, mis on tulemas. Iga jumalik väljavalamine on väike eelpilt
sellest, kui Jeesus Kristus saab maa peal valitsema. Nüüd on mu hüüd ärkamise
järgi täidetud igavese lootusega, sest ma kinnitan oma pilgu ajastute täiusele,
kus kõik asjad tuuakse kokku Kristuses ning minu palved kiirendavad selle päeva
tulekut. (Ilm. 21: 1-5: 22:1-5)
Võta korraks aeg maha ja loe
hästi aeglaselt neid kirjakohti uuesti. Loe vajadusel kasvõi kõva häälega ning
püüa seda endale ette kujutada. Kirjuta üles see, mida Sa tunned, kui Sa seda
loed. Tee Ilmutuse 21 ja 22 peatükkidest oma meditatsiooni alus. Kas Sa suudad
ette kujutada seda, kui Jumal on täielikult meiega ning meie oleme täielikult
Temaga? Aga täielik ühtsus ja lähedus Jumalaga on see, kus me saame elama. Me
näeme Tema palet ning Tema nimi on meie laubal. Kujutad Sa ette sellist ühtsust
ja autoriteeti? See ongi kõige taastamine, mis läks Edenis kaotsi. See on
vastus Sinu kõige sügavamale igatsusele. Kas on olemas midagi suuremat ja
tähtsamat, kui Jumalaga lähedaselt kohtumine? Peatu ja mediteeri selle üle ning
see tugevdab Su südant.
Kui me läheneme ajastute ajastu
lõpule, siis Jumal on taastamas seadusetelki ja palvekoda, et äratada Jumala
rahva hüüdu tõelise seadusetelgi tulekuks. Juba praegu on Jumal õhutamas üles
Oma rahvast üle maailma naasma selle lihtsuse ja prioriteedi juurde ning üle
maailma luuakse neid kohti, kus palvetatakse, ülistatakse ja ollakse Jumalaga
osaduses. Jumal kutsub praegu esile tulema Oma südame järgi juhte, kes ei puhka
enne, kui nende silmad näevad seda, et Jumal on austatud iga rahva hulgas. See uus
põlvkond on „aedade rajajad“, kes rajavad pühasid paiku Jumala teenimiseks oma
koguduse ja teenistuste südames. Nad loovad ühenduse inimeste ja Jumala vahel
läbi ülistuse ja palve. Kutse elada preestrina pole muutunud läbi ajastute.
Nagu Aadam, Mooses, Taavet, oleme ka me kutsutud looma pühasid osaduse ja
ülistuse paiku nii omaenese hinges kui ka oma kogukonnas. Jumal elab oma rahva kiitusel.
Tõlkinud Jana Naudi 08.07.2015
Äitäh.
VastaKustuta