reede, 1. detsember 2017

Eve Juurik "Kümnise Maksmisest"



Mõned nädalad tagasi pani Taevaisa mulle südamele minna Malakia kirja ning lugeda uuesti kümnise maksmise kirjakohti.  Ma enda teada ju teadsin neid kirjakohti päris hästi, kuid Jumal hakkas mulle ilmutama midagi, mida ma varem näinud ei olnud.  

 

"Tooge kogu kümnis (kogu kümnendik oma sissetulekust) varaaita, et Minu majas oleks toitu ja proovige Mind ometi sellega, ütleb vägede Isand, kas Ma mitte ei ava teile taevaluugid ning kalla teile õnnistust nõnda, et teil pole piisavalt ruumi selle vastu võtmiseks" (Malakia 3:10). 

 

Taevaisa tõstis mu jaoks eriliselt esile selle osa kirjakohast: "...et Minu majas oleks toitu!"  

 

Meile on enamjaolt õpetatud, et meil tuleb tuua kümnise sinna kogudusse, kus me käime, kuid kas see on see, mida see kirjakoht tegelikult ütleb?  

 

Jumal pani mulle eriliselt südamele selle, et rahaasjades tuleb välja see, kes käib Vaimu juhtimise järgi ning see, kes käib inimliku õpetuse järgi, ise piiblist uurimata, kas see, mida talle pühapäeval kantslist kuulutatakse on üldse tõde!

 

Jumal ütleb siin väga selgelt, et meil tuleb tuua kümnendik oma bruto tulust Tema varaaita, et Tema majas oleks toitu.  Kümnis ei kuulu kogudusele ning otsustamine, kuhu oma kümnise anda ei kuulu ei sulle ega mulle.  See kuulub Jumalale!  Meil tuleb minna Jumala ette iga kord oma kümnisega ning paluda, et Tema näitab, kuhu selle maksta.  Võimalik, et Ta laseb Sul kümnise oma kogudusse maksta ... kuid võibolla mitte.  Otsus on Tema oma.

 

Miks virelevad niivõrd paljud ustavad kümnise maksjad puuduse käes? 

 

Sest nad maksavad kümnist oma mõistuse ning mitte Vaimu juhtimise järgi.  Uue Testamendi kogudus peaks elama Vaimu juhtimise ning mitte mõistuse järgi.  Paljud viivad oma kümnise kogudusse, kust nad tegelikult vaimulikku toitu ei saa.  Paljud viivad oma kümnise kogudusse, kus uksed Püha Vaimu liikumisele on täiel määral või suures osas suletud. 

 

Mõtle hetkeks sellele!  Kas sa tõesti arvad, et see on Jumala majapidamisse kümnise toomine?  Ei ole ju!  See on surnud kogudusse raha külvamine.  Kus Jumala Vaim ei liigu, seal puudub vabadus ning seal valitseb orjus!  Siis on ju ka suhteliselt loogiline, et kui külvame surnule, siis lõikame surma.  Me ei saa lõigata elu kui külvame surnule!

 

5 Moosese raamatu 26:14-15 ütleb: „Ma ei ole söönud oma kümnisest leinaajal [muutes kümnise ebapuhtaks], ma ei ole käsitlenud kümnist olles ebapuhas, ma ei ole andnud oma kümnisest surnule. Ma olen kuulanud Isanda oma Jumala häält; ma olen teinud kõik vastavalt sellele, mida Sina oled mind käskinud.“

 

Kas me saame samuti minna Isanda ette ning öelda Talle: Ma ei ole söönud oma kümnisest, ma ei ole teinud ise otsuseid, kuhu oma kümnise maksta, ma ei ole andnud oma kümnisest surnule – kogudusele, kus valitseb traditsioon, kuhu Püha Vaimu ning Tema juhtimist ei oodata, kus pühapäevased teenistused on inimeste poolt paika pandud ning Pühale Vaimule ruumi ei anta.  Ma olen kuulanud Isanda oma Jumala häält kümnist makstes ning olen teinud kõik vastavalt sellele, mida Sina oled mind käskinud.

 

Need on sõnad, mida tuleks kümnist makstes Jumalale öelda.  Kas sina saaksid öelda need sõnad Jumalale?  Seesama peatükk juhendab meid täpselt, kuidas Jumal ootab, et maksame kümnist:

 

1 „Kui sa oled tulnud maale, mille Isand sinu Jumal sulle pärandiks annab ning vallutad selle ja elad selles,

 

2 Sa võtad esimese osa kõigest oma saagist, mille sa saad sellelt maalt, mille Isand sinu Jumal sulle annab ning asetad selle korvi ja lähed paika [pühapaika], mille Isand sinu Jumal on valinud eluasemeks Oma Nimele [ja Oma Kohalolule].

 

3 Ja sa lähed preestri juurde, kes neil päevil on ametis ja sa ütled talle: „Ma annan täna tänu Isandale sinu Jumalale, et ma olen tulnud sellele maale, mille Isand tõotas meie isadele meie jaoks anda.“

 

4 Ja preester võtab korvi sinu käest ning asetab selle Isanda sinu Jumala altari ette.“

 

Uue Testamendi koguduse ülempreester on Jeesus!

 

Meid juhendatakse võtma oma kümnise ning minema pühapaika, kus on Jumala kohalolu.  Meid juhendatakse minema preestri juurde, kes on neil päevil ametis.  Me oleme Uue Testamendi kogudus ning ülempreestri ametis on Jeesus Kristus (Heebrealastele 3:1).  Seega tuleb meil võtta oma kümnise ning minna sellega Jumala kohalolusse, oma ülempreestri Jeesuse ette ning asetada oma kümnise Tema ette.

 

Edasi kõneleb see kirjakoht sellest, kuidas me ülistame Jumalat ning täname Teda kõige hea eest, millega Ta meid õnnistanud on.  Me maksame kümnist ülistuse ja kiituse saatel sinna, kuhu Jumala Vaim näitab meil kümnise maksta.  See on tõeline kümnise maksmise kord Jumala ees.

 

Ehk on sul nüüd küsimus, et mis saab kogudustest kui kõik hakkavad maksma oma kümnist sinna, kuhu Jumala Vaim ilmutab maksta ... ehk ei tule kogudused enam ots otsagagi kokku?  Ma usun, et nii mõnelgi puhul see ongi Jumala plaan.  Kogudused, kes on hoidnud oma uksed suletuna Püha Vaimu liikumise ees, surnud kogudused peavad oma programmid ümber mõtlema ning otsustama, kas uksed üldse sulgeda või siis avama oma uksed pärani Pühale Vaimule ning paluma Temal siseneda. 

 

Püha Vaim on nii kaua ja kannatlikult niivõrd paljude koguduste ustele koputanud, kuid Teda pole sisse palutud.  See, aga on lubanud hingevaenlasel tulla ning varastada, hävitada ja tappa.  Need kogudused on surnud.  Jumala kohalolu ja Tema õnnistus puudub sealt.  Kristlased liiguvad hinge tasandil ega oska vaimus elada.  Jumal ootab kannatlikult, et Teda siiski palutakse sisse ning Temal lubatakse kogudus ning selle plaanid ja töö ümber korraldada.  Tema igatsus on Oma rahvast õnnistustega üle valada.  Ta ootab meie järgi, et seda teha, sest Ta mitte iialgi ei õnnista sõnakuulmatust.

 

Ma usun, et nii mõnigi meist on konkreetselt kutsutud surnud kogudusse, et oma isikliku osaduse kaudu Loojaga sellesse kohta Tema valgust, armastust ja headust külvata ... kuid hoopis teine küsimus on kümnise maksmine.  Jumal üldiselt juhib meid kümnise maksma sinna, kust me saame vaimulikku toitu, kindlasti kohta, kus valitseb Jumala valgus ning Jumala Vaim ... kuid ka siin ei või me teha oma otsust.  Meil tuleb alati paluda Jumala juhtimist, kuhu ja kellele kümnise maksta, et see tõeliselt toetaks Jumala majapidamist ja mitte inimeste oma.

 

Jumala poolt määratud partnerlus

 

Veel üks oluline asi, mille Jumal mu südamele pani, mis puutub nii kümnise maksmist kui andmist – nii raha kui ka oma aja andmist teenimistöösse – see, kuhu me külvame ja anname, selle teenistuse/inimese/kogudusega me oleme partnerluses.  Partnerlus tähendab seda, et me oleme osanikud kõigest sellest, mida see teenistus/inimene/kogudus teeb.  See kirjutatakse Taevas ka meie arvele.  Ka selle teenistuse üle olev võidmine või selle puudumine tuleb meie elu peale.  Õige partnerlus on Jumala silmis väga oluline teema.

 

Mu isiklik tunnistus

 

Jumal alati näitab mulle, kelle teenistusse oma kümnise ja kuhu oma külvi anda.  Ma mäletan kõige esimest korda, aastaid tagasi, kui ma hüüdsin Isa poole, et mis toimub, et mul on puudus ja ma ju maksan jätkuvalt ja korrapäraselt kümnist!  Ma ei mõistnud.  Pinge oli nii suur. 

 

Isa näitas mulle siis, et ma maksan kümnise surnud kohta.  Olin juba pikemat aega tundnud oma südames ühele konkreetsele teenistusele hoopis oma kümnise maksta, kuid see mõte tundus mulle nii võõras.  Mulle oli ju õpetatud, et kümnise tuleb viia sinna kogudusse, kus ma käin.  Ma ei saanud küll mingit vaimulikku toitu sellest kogudusest.  Sain kogu toidu just sealt teenistusest, kuhu tundsin raha anda. 

 

Kui tegin Jumala ees otsuse, et ma maksan oma kümnise sinna, kuhu Tema näitab, siis selsamal hetkel tuli mulle rahaline õnnistus, mis oli ikka päris suur!  Mu rahad olid kinni seni, kuni maksin oma kümnise surnud kohta.  Ma ei austanud Jumalat mitte ühestki otsast oma sõnakuulmatusega ... vaatamata sellele, et ma ei teinud seda ju meelega, vaid täielikult teadmatusest!

 

Sööme kõhud täis parimas restos, kuid raha maksame McDonaldsisse?

 

Pastor Casey Treat tõi välja selle mõtte ning see täielikult kõnetas mind.  Me vaimselt tõesti toimime nõnda – me sööme kõhud täis parimat vaimulikku toitu ühe teenistuse juures, kuid siis läheme ja maksame oma kümnise ja külvi sinna, kus meid nälga jäetakse.  Kas me teeksime seda restoranis või kaupluses?  Mitte iialgi!  Kuid vaimselt teeme seda jätkuvalt.  Kas pole siis ime, et me õnnistused „salapäraselt“ kuhugile kaovad?

 

Kui me aga kuulame Jumala Vaimu ning ka kuuletume Temale, usaldades Elavat Jumalat, on Tema valmis meid õnnistustega üle valama.  Me ei maksa kümnist sellepärast, et Jumalal on puudus käes!  Oo ei!  „Kõik hõbe on Minu ja kuld on Minu, ütleb vägede Isand“ (Haggai 1:8).  Kümnise maksmine või maksmata jätmine ilmutab lihtsalt seda, milline on Jumala positsioon meie südames.

 

Küllus ei ole ainus tõotus Jumala Vaimu poolt juhitud kümnise maksjale, kes teeb seda tänuliku südamega ja ülistades.  Järgmine lubadus on ehk veelgi olulisem, sest ilma selleta voolab ka sissetulev raha nagu vesi näppude vahelt välja.  Taevaisa ütleb kümnise maksjatele: „Ja Mina sõitlen sinu pärast hävitajat [putukaid ja katkusid] ja ta ei hävita sinu põlluvilja, samuti ei heida sinu viinapuu oma vilja maha enneaegselt, ütleb vägede Isand“ (s.11).

Johannese 4:24 ütleb: „Jumal on Vaim (vaimne Olend) ja need, kes Teda ülistavad, peavad ülistama Teda vaimus ja tões (reaalsuses).“


Ülistagem Jumalat siis vaimus ja tões ka oma kümnisega.


Õnnistussoovidega,


Eve Juurik

 
SAADET EVEGA TV7-ST ON VÕIMALIK VAADATA SIIT:
 
 
 
Sõnum: Eve Juurik
Kujundanud: Jana Naudi
01.12.2017

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar