Hiljaaegu olen ma hakanud taas väga
tugevalt tundma asju, mida ma pole kogenud juba mitmeid aastaid. See on seotud
sellega, mida ma olen oodanud- Püha Vaimu liikumine Jumala Rahva üle. Jumala
väga õrn ja vaevu hoomatav Vaimu väljavalamine on kasvamas iga päevaga ning see
äratab üles uue nälja jõuda kadunuteni suureneval ja dramaatilisel viisil. Ja
eriti ma kogen seda, et Jumal ilmutab kasvamal moel oma igatsust, et Tema
kadunud pojad ja tütred tuleksid Tema Usaldusväärse Koguduse rüppe.
Kõige selle tõttu, mida nad on välja
kannatanud, on kadunud pojad/tütred väga kõrgelt hinnatud Isa poolt ning Jumal
ootab seda hetke, mil Ta saab neid tuua koju. Jumal ootab Oma Koguduse järgi,
et see oleks valmis neid vastu võtma ning nende eest võitlema.
Taevane Isa ütles mulle: "Minu kadunud pojad ja tütred tahavad tulla koju!“
Ta rääkis seda mulle sellise
innukusega, et ma olin sellest väga sügavalt liigutatud, sest meie Taevane Isa ei
räägi sõnu lihtsalt sõnade pärast. Ei, kui Tema räägib, siis Ta
paneb sellesse kogu oma südame. Ja tõesti, Ta hoiab kogu Oma kirgliku südamega
kadunud poegade ja tütarde poole. Ma murdusin sel hetkel, kui Jumal lasi
mul kogeda mõningaid igatsusi ja saladuses olevaid tundeid, mis kadunud pojad
ja tütred kogevad.
Aga meil tuleb küsida endilt: „Miks
on Isa nii kaua oodanud nende tagasi toomisega?“ Kui nad nii väga igatsevad
tagasi pöörduda, miks nad pole siis lihtsalt tagasi tulnud?
Isa ilmutas mulle kadunud poja loo
sügavusi, mis on peidetud Jeesuse jagatud tähendamissõnasse Evangeeliumides…
Pilt Kadunud Pojast
Ma nägin kadunud poega tagasi pöördumas koju
kõike hõlmava häbitundega. Tõepoolest oli ta sisemuses selline meeleheide, ta vajas nii hädasti seda, et kogeda Isa armastust ning samas tundis ta
end nii väärituna, et vastu võtta Tema andestust. Ta kartis. Ta oli täis hirmu,
sest tema üle oli väga tugevalt rõhuv deemonlik pilv, mis teda kattis ning oli
teda enda haardesse võtnud.
Selle maailma keskel oli kadunud
poeg püüdnud võidelda väga suure depressiooni ja rõhumisega, aga oli saavutanud
alati vaid seda, et sai viivukese kergendust. Selle rõhumise haare oli muutunud üha
tugevamaks tänu suurele pettumuste valule. Kadunud poeg oli sügavalt veendunud selles,
et teda pole võimalik lunastada, aga see sõnum pärines otse deemonitelt, kes
tegid kõik selleks, et hoida teda häbi vangistuses.
Ja kadunud poja elus oli hetki, mil
ta murdis pead Taevase Isa üle, eriti neil hetkedel, kui ta kohtas armastavat
Kristlast, kes oli tugevalt juurdunud Isa armastusse. Aga kahjuks tõstis häbi
liiga tihti pead ning tuletas kadunud pojale meelde tema minevikku ning veenis
teda üha uuesti ja uuesti, et tal on võimatu leida lunastust.
Ma kuulsin, kuidas valelikud vaimud
ütlesid selliseid asju nagu: „Sa oled seda üritanud ka varem, aga nad pole Sind
vastu võtnud ega aktsepteerinud.“ Või „Sa oled läinud liiga kaugele, Jumal ei
armasta Sind enam!“ Need valed aina jätkusid ja jätkusid, kuni kadunud poeg enam
ei võidelnud nende vaenlase argumentidega. vaid lasi lihtsalt oma mõistusel
leppida selle näilise tõega.
See on täielik Jumala ime, et
kadunud pojad ja tütred üldse üritavad Tema juurde tagasi pöörduda. Nende
südame sügav igatsus ning vajadus nende hinges on see, mis annab neile
tugevuse, et tulla tagasi Jumala juurde. Armastuse järgi nälgivate juhtimine
lunastuse juurde on uskumatult võimas nähtus ning sellise tegevuse tõeline
tugevus peitub tulihingelises alandlikkuses. Need kadunud pojad ja tütred on
täielikult murtud ning nad on jõudnud täieliku lootusetuse punkti nii, et neil
pole mitte midagi kaotada, nii et nad leiavad julguse tagasi pöörduda.
Kadunud pojad ja tütred kogevad
seda, et rohkem pole neid alandada enam võimalik, et nad on jõudnud kõige põhja
ning neil polegi enam teist võimalust, kui vaid koju tagasi pöörduda.
Kui kadunud poeg oli teel tagasi oma
Isa juurde, siis ta mõtiskles selle üle korduvalt ja korduvalt, mida ta saab
üldse paluda Isa käest. Kuna kadunud poeg oli täiesti veendunud selles, et Isa
ei saa teda enam armastada peale kogu seda kaost poja elus, siis ta mõtles: „
Kui ma saaks vaid olla tööline Isa põllul, siis sellest mulle piisaks.“
Mõte sellest, et ta tegelikult
vääris seda, et jõuda tagasi Isa armastavasse embusesse, ei tulnud kadunud
pojale üldse pähe. Aga kadunud poeg igatses olla Tema lähedal ning Tema headuse
ligi- tunda Tema soojust.
Peale teekonda, mis tundus
võimatuna, jõudis poeg Isa kodu lähedale ning tema otsusekindlus hakkas
kõikuma. Närvilisus, lootusetus ning hirm üritasid saada võitu tema südames,
aga ta jalad liikusid edasi. Kadunud poeg jõudis aina lähemale ja lähemale ning
ärevus võttis maad. Ta üritas fokuseerida ja aru saada, aga see kõik tundus
mõistetamatu.
Enne, kui talle päriselt jõuab
kohale see, mis on toimumas, peatub ta korraga, sest ta kogeb äkitselt, et ta
on otsekui sisse mähitud. Sõna otseses mõttes on ta hetkega väga tugevate käte
vahel ning teda hämmastab see tugevus, mida ta tunneb ning ta kogeb taas neid
vanu tuttavaid tundeid ja seisundeid, mida ta pole tundnud juba väga pikka
aega.
Temast käib üle tunnete laviin ning
ta suudab vaevu hingata. Ta kuuleb oma Isa häält, aga ta suudab seda vaevu
hoomata. Tuttav usaldusväärne hääl tungib tema mõistusesse. Ta üritab aru
saada: „Mida ta mulle ütleb?“ „Oota“, peatub ta, „Kas Isa nutab?“ küsib ta
endalt, kui ta tunneb tugevalt Isa käsi enda ümber. Ta ei saa nutta, mõtleb
ta. „EI“, karjub tema mõistus. „Ma olen
nii väärtusetu“ ning ta on täiesti katki.
Äkitselt haarab Isa oma pojast ning
hoiab kätega tema õlgadest. Isa tahab taaskord vaadata oma poja näkku ning
elavalt tunda seda hetke, mil Tema unistus poja naasemisest on täitunud.
Isa nägu on üleni täis pisaraid, Ta
on nii emotsionaalne sel hetkel, kui Ta kohtub taas oma kadunud pojaga. Tänulik
selle eest, et poeg oli piisavalt julge, et tulla tagasi. Koheselt on Isa
valmis täitma Oma poja vajadusi. Emotsioonidest ülevoolav Isa teab, et pole
olemas mitte midagi, mida Ta ei teeks Oma poja heaks.
Isa tahab vaid seda, et kaotatud
aastad kaoksid nend vahelt ning Ta on otsustanud, et Ta taastab Oma poja
terviklikkusesse nii kiiresti ja nii kindlalt, kui on võimalik. Isa suudab seda.
Isa tahab muuta Oma poja tagasi pöördumise TÄIELIKUKS!
Isa rajab Oma poja taas kõigis
nendes andides, milles ta kunagi liikus, Ta peseb ära kogu häbi ja hirmu lõhna
ning asendab selle rahu ja kindlustundega- Isa taastab Oma poja koha Oma
südames.
Kadunud poeg suudab taas hingata
ning ta on võimeline nüüd tunnustama kõike seda, mis on toimumas. Sulased
hakkavad kaasa elama sellele rõõmule, mida Isa tunneb, kui Ta kutsub neid
tähistama seda, et Tema kallihinnaline "auhind" on Tema juurde tagasi tulnud. Isa pärast
ülirõõmsatena õnnitlevad sulased kadunud poega tema tagasi pöördumise puhul
ning kallistavad teda, nagu Isa seda tegi.
Milline rõõmus vaatepilt!
Hävimisohus olnud kadunud lammas on
tagasi pöördunud Oma Isa juurde!
Isemeelsus Saab
Paljastatud
Ainus väga kurb vahejuhtum sellel
rõõmsal päeval oli kadunud poja vanema venna reageering- poeg, kes ei olnud
kunagi ringi uidanud. Ei, see oli ju see poeg, kes oli jäänud Isa kõrvale, kas
polnud nii? Kas see lugu polnud mitte nii?
See poeg polnud ju kadunud poeg.
Tema käitumine oli ju väga eeskujulik…või kuidas?
"Vanem vend oli vihane ning ta ei tahtnud minna tuppa. Isa tuli välja
ning palus tal sisse tulla, aga poeg vastas: „ Kõik need aastad olen ma Sind
orjanud ning ma pole mitte kunagi keeldunud tegemast asju, mis Sa oled mulle
öelnud teha. Aga kogu selle aja jooksul pole Sa andnud mulle väikest tallegi,
et ma saaksin oma sõpradega pidutseda. Aga kui see Sinu poeg tagasi tuleb, kes
on kogu Su raha ära raisanud prostituutide peale, korraldad Sa suure uhke peo
ning veristad suure härja!“ Luuka 15:28-30
Vanema poja jutu tuum oli see: „Isa,
Sa oled mind ära unustanud! Sellist pidu vääriksin mina!“ Ja täpselt sellises
suhtumises me näemegi seda. Kas Sina kuuled selle vanema poja jutus
isepäisust?
Vanem poeg polnud tõesti lahkunud
Oma isa juurest, kui ta oli jäänud koju. Aga ometi oli ta lahkunud oma südames.
Vanema poja süda polnud ÜKS Isa südamega. Ta oli üle võetud ühe vaimu poolt,
mis põhjustas selle, et ta oli oma südames
hüljanud Isa juba ammu, kuigi ta füüsiliselt oli jäänud Oma Isa juurde.
Deemonlik uhkus oli võtnud vanema venna vangistusse ning seetõttu oli ta
täielikult unustanud, et kõik, mis ta omas, oli tegelikult Isa kingitus ja
mitte tema enda väljateenitud osa.
Vanem poeg võttis kõiki neid asju
kui väljateenitud palka, mis tegelikult olid Isa ametlikult kingitud asjad.
Tema töö, mida ta oli teinud, ei lähtunud armastusest, vaid see oli midagi, mida
ta võttis kui orjust.
Enda teadmata oli vanem poeg end
orjaks muutnud oma mõtteviisiga.
Uhkuse tõttu mõtles vanem vend, et
kuna tema jäi töökalt oma Isa juurde ning ei lahkunud, nagu kadunud poeg, siis
ta uskus, et kõik, mida Isa omas, kuulus õigusega talle. Tegelikult pole
pärandus vanema poja välja teenitud õigus, vaid Isa annetatud kingitus.
Jumala arm on siiani väga võimas
ning inimmõistusele täiesti hoomamatu. Ja me ei suuda iial täielikult mõista,
kuidas Isa süda toimib- me saame seda ainult tunnustada, vastu võtta ning tunda
sellest rõõmu.
Jumala armastus ja
poolehoid/vastuvõtt/ heakskiit on KINGITUS. Seda pole võimalik välja teenida.
Kes oleme meie, et öelda (või mõelda), et me teenime pääste välja. "Sest kõik on pattu teinud; me kõik oleme allpool Jumala aulist
standartit“ (Roomlastele 3:23 NLT).
Ainult alandlikud suudavad
rõõmustada koos Isaga, kui kadunud pojad ja tütred tagasi pöörduvad ning seda
kallist alandlikkust ja rõõmu ma hakkasingi tundma vaimses sfääris enda ümber.
See eraldabki nisu sõkaldest.
Praegu on ärkamise ootusest olulisem
ette valmistamine. Ja tõepoolest on meie kõigi südametes vajalik ettevalmistus,
et me suudaks õigesti vastu võtta kadunud poegi ja tütreid- võtta vastu neid
oma embusesse, olles TEMA EMBUSE esindajad. See on Isa südame kirg, mida on
võimalik praegu tunda ja kogeda. Kas Sina koged ja tunned seda?
Tagasi Pöördumise Valu
Mõtle korraks sellele, mida kadunud
poeg võis tunda, kui ta koges vanema venna vaenulikkust enda suhtes- see viha
täis kadedus haavas kadunud poja südant ning talle meenus kogu see süütunne,
mis oli teda vangistuses hoidnud. See vana väärtusetuse tunne püüdis jõuliselt
leida teed tagasi tema mõistusesse vanema venna tegude tõttu, sest osake
kadunud pojast oli nõus vanema vennaga. Ta tundis samuti, et see situatsioon on
nii ebaõiglane ning ta ei vääri kogu seda pidutsemist ning häbitunne üritas
taas külvata oma seemneid tema mõistusesse, et tuua tulevikus talle palju
meelehärmi ja hävitustööd.
Kadunud poega päästis vaid see, kui
ta vaatas üksisilmi Isale ning tundis enda peal Isa armastavaid silmi, see
andis poja südamele rahu ning kindluse, et ta on Isa poolt vastu võetud.
Kadunud poeg tegi kõik selleks, et ignoreerida neid valusaid tundeid, mida
põhjustas tema vanema venna reaktsioon ning korduv negatiivne käitumine.
Kadunud poeg vajas üle kõige seda, et kogeda Taevase Isa armastavat embust ning
andestust.
Sõbrad, Taevane Isa igatseb nii väga
näha Oma kadunud poegi ja tütreid turvaliselt tagasi tulemas Tema kotta, et nad
saaksid taasühendatud Tema perekonnaga. Me Kogudusena pole enne terviklikud,
kui nemad naasevad meie juurde. Meil on vaja oma südameid ette valmistada, et
me suudaksime neid vastu võtta ja armastada viisil, nagu Isale on meelepärane.
Nagu Isa mulle ütles, et kadunud pojad ja tütred tahavad nii väga, et neid
aktsepteeritaks ning et nad saaksid taastatud. Üksnes Jumala Armastus on see,
mis juhib neid meeleparanduse ja terviklikkuse juurde (Vaata Roomlastele 2: 4 )
ning meie oleme need astjad, mille kaudu Isa on otsustanud jagada Oma Armastust.
Kui me ei anna kadunud poegadele ja
tütardele tõelist ja täielikku andestust ja aktsepteerimist Tema Armastatud
Pojas, siis me tegelikult pole võimelised seda ka vastu võtma isiklikult oma
eludes. "Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis
ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või
armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud." (1 Johannese 4:20).
"Jumal on Armastus, ja kes jääb Armastusse, see jääb Jumalasse ning
Jumal jääb temasse" (1 Johannese 4:16). Ainult armastuse kaudu me saame
muutuda Tema sarnasemaks, sest TEMA ON ARMASTUS. Kuna meie ei suuda päästa
mitte ühtegi hinge ega saata põrgusse mitte ühtegi hinge, siis me ka ei tohi
võtta inimkonna kohtumõistja rolli. "Jumal Üksi on
see, kes tegi seadused ning Tema on ka Kohtumõistja. Tema Üksi omab väge, et
päästa või hävitada. Nii et mis õigus on Sinul hukka mõista oma naabrit? " (või venda?) (Jakoobuse 4:12 NLT). Tõde on selles, et mis õigus on meil kohut mõista selle üle, kellele
Jumal annab armu?
Jumal on Armastus, Tema on Arm ning
Tema on Kohtunik. Meile on tõepoolest antud see tohutu eesõigus olla Tema kõrgema
astme kohtus teenijad ning jagada välja Tema ülikallist Armu.
Ja täpselt nii me tegutsemegi…
Nii et Teie kõik, kes Te olete
väsinud ning raskete patu koormate all, tulge ning meie, Taevase Isa perekond,
võtame Teid vastu- sest Te olete üks meiega.
"Ja kui Ta koju tuleb, siis Ta kutsub kokku oma sõbrad ja naabrid ning
ütleb neile, Rõõmutsege ühes Minuga, sest Ma leidsin Oma lamba, kes oli
kadunud!" Luuka 15:6
Tõlkinud ja kujundanud Jana Naudi 25.03.2017
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar