Maailm ja kõik, mida see sisaldab, on loodud ühel ainsal
põhjusel: et näidata Jumala Poja suursugusust ja hiilgust. Jeesuses Kristuses on
kõige täiuslikumalt ja võimsamalt ilmutatud Jumala tõeline loomus; Jeesus on Jumala
„täpne kujutis“ (vaata He. 1: 3). Ja Jeesuse Kristuse vaatamine tähendab ka
Jumala käitumismustri nägemist inimeste suhtes. Kui me otsime seda, et olla
Tema sarnased, siis me avastame, et meisse on loodud vajadus Jumala piisavuse järgi.
Ja samuti me hakkame märkame seda, et kui Kristuse tõeline loomus hakkab meie
eludes võidutsema, siis hakkab ka meid ümbritsevad maailmas võidutsema Jumala
arm.
Kuidas me tunneme ära ärkamise, kui see tuleb? Pange tähele:
ärkamine, mida me otsime, näeb välja nõnda: mehed ja naised, vanad ja noored,
hakkavad kõik muutuma Jeesuse sarnasemaks. Ja millal ärkamine algab? See algab
hetkel, mil me ütleme „jah“ sellele, et saada Jeesuse Kristuse sarnaseks ning
siis see levib meist teiste inimesteni, kui Kristus saab nähtavaks läbi meie.
Meie vaimse küpsemise teekonna esimene samm on emmata
Kristuse suhtumist ja hoiakut armu suhtes. Kristuse sarnaseks muutumise
protsess on sügavuti ühendatud täieliku muutumisega. Tõesti, samal moel, nagu
Jeesus õppis sõnakuulelikkust läbi nende asjade, mida Ta kannatas (vaata He. 5:
8), samal moel tuleb meil sõnakuulelikkust õppida. Ja siin see ongi, isegi
siis, kui me seisame eestpalves või Jumala teenimise paigas, annab Kristus
meile haavatavuse kingituse/anni.
Sa küsid: „Kas tõesti kingitus/and?“ Jah, saada haavatud armu
teenistuses on kingitus, et mitte sulgeda oma südameid, me lubame haavatavusel
end hoopis kroonida armastusega, mis omakorda tähendab vabastada Jumala vägi
lunastuseks. Haavatud eestpalvetaja kindlameelne palve avaldab sügavat mõju
Jumala südamele.
Ma ei räägi praegu sellest, et enesekaristamisel või enese „piinamisel
kehaliselt“ oleks suur voorus peidus (vaata Kol. 2. 23). Ma räägin praegu
sellest, et kui me käime Kristuse teerajal, tulevad meie elus ette ajad, mil me
kogeme haavamist ja ülekohut. Ja see, kuidas me käsitleme neid aegu, võib
osutuda ülima tähtsusega selle suhtes, mis puudutab meie saatust.
Isegi peale seda, kui me tuleme Kristuse juurde, on meie sees
teatud kodeeritud mõõt, kui kaugele me oleme valmis minema armastuse pärast ja
kui palju me oleme valmis kannatama lunastuse ja pääste pärast. Kui Jumal lubab
meid haavata, siis Ta paljastab selle läbi need inimlikud piirid ning seeläbi
ka näitab meile seda, mis osas meil Tema loomusest on veel puudu.
Ja teerada läheb järjest kitsamaks, kui me otsime tõelist
täielikku muutumist, transformatsiooni. Paljud Kristlased kukuvad läbi Kristuse
armu mõõdus, sest neid on inimesed solvanud ja haavanud. Nad lahkuvad kogudustest pettununa, tõotades,
et nad mitte kunagi enam ei teeni ega juhi ega panusta. Ning samas nad ei anna
endale aru, et sellise hoiakuga nad lasevad mittearmastavatel inimestel rikkuda
oma andi. Kui meie teenimistööd rünnatakse või hüljatakse või tõrjutakse
eemale, siis sellest võib saada suur takistus meie jaoks, eriti sel juhul, kui
me ootame tunnustust ja autasu oma pingutustele.
Aga Kristusele järgmine tähendab seda, et pole võimalik
vältida haavata saamist. Jeesus oli nii „rünnatud/rikutud“ (Jesaja 52: 14) kui
ka „haavatud“ (Sakarja 13: 6), ja kui me oleme täiesti siirad ja ausameelsed
Tema loomuse tagaajamisel, siis me kannatame samal moel. Kuidas teisiti saaks
armastus täiustuda?
Olgem sellest kõigest teadlikud. Me kas muutume Kristuse
sarnasemaks ja andestame kõigile meie solvajatele või siis me siseneme teatud
liiki vaimsesse väändunud ajastusse, kus me pidevalt viibime oma haavata saamise
mälestustes. Nagu süsteemsed haigused, võivad valusad mälestused nakatada kõiki
meie eksisteerimise aspekte. Ja kahjuks on tõde see, et kui inimene on lahus
Jumalast, siis elu poolt saadud haavad on ravimatud. Jumal on kuulutanud seda,
et ainult Kristuses jääme me ellu.
Jeesus Kristus on Tõeline Tervendaja!
Tõlkinud ja kujundanud Jana Naudi 18.06.2017
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar